Fruktoosi avastas 1792. aastal J. Lowitz viinamarjadest. Fruktoos ehk levuloos on looduslik monosahhariid üldvalemiga C6H12O6, mis lahustub hästi vees. Looduses leidub fruktoosi peamiselt taimses materjalis, kõige rohkem küpsetes viljades. Kodumaiste puuviljade ja marjade fruktoosisalduse edetabelit juhivad pirnid, järgnevad õunad, mustsõstrad, kirsid ja vaarikad. Pingerea lõpust leiame ploomid, maasikad, punased sõstrad ning karusmarjad. Tunduvalt tagsihoidlikumalt on fruktoosi köögiviljades. Ka paljude taimeliikide nektar on fruktoosirohke, meenutades oma olekult kohati lausa siirupit. Edasi on lihtne tuletada, et külluses puuviljasuhkrut on ka mees. Mee puuviljasuhkru sisaldus võib küündida kuni 50%ni. Nii puuviljasuhkur kui sahharoos annavad organismis lõhustudes võrdväärselt energiat - ligikaudu 4 kilokalorit grammi kohta. Võttes arvesse fruktoosi suurema magususe, tuleks teda võrreldes sahharoosiga toidule vähem lisada. Ja kalorite kokkuhoid maiustajale, kes ihkab säilitada saledust, ongi saavutatud! Tõsi, tavasuhkrust võib fruktoos olla maksimaalselt 1,7 korda magusam, kuid siin peab arvestama mitut piirangut. Mida kõrgem on fruktoosilahuse temperatuur, seda vähem magus ta meie maitsmismeelele tundub. Järelikult ei sobi fruktoos kuumalt tarbitavate jookide ja soojalt söödavate magusroogade magustamiseks. Fruktoosiga tehtud moosid on vedelamad ja säilivad halvemini. Mooside koostisse tuleks siis lisada täiendavaid konservante ja tardaineid. Kaasaegne toiduainetööstus kasutab fruktoosilisandit eeskätt karastusjookide, kastmete, pudingite, jäätiste, mitmesuguste kondiitritoodete jms. magustamiseks. Paljudes magusroogades, millele on fruktoosi lisatud, avaldub puuviljasuhkru magusust võimendav koostoime nii tavalise suhkru kui ka sünteetiliste magustajatega. Liigne fruktoos toob kasu asemel kahju! Lisaks tehnilistele probleemidele piiravad puuviljasuhkru laialdast tarbimist ka temaga haakuvad terviseprobleemid. Et fruktoos imendub seedekulglast üsna aeglaselt, võib suurte puuviljasuhkru koguste söömine põhjustada seedehäireid. Põhjus: peensooles imendumata jäänud fruktoos jõuab jämesooles elutsevate bakterite toidulauale, kes selle kiiresti mitmesugusteks ühenditeks kääritavad. Erinevalt glükoosist läheb fruktoos rakkudesse insuliini kaasabita, järelikult ei põhjusta fruktoosi tarbimine olulist insuliini vabanemist organismis. Liigne fruktoos häirib ka maksarakkude normaalset ainevahetust, põhjustades teatud juhtudel laktaadi liigset kuhjumist verre. Samuti on kindlaks tehtud, et suurte fruktoosikoguste pidev tarbimine suurendab veres nii triglütseriidide kui ka kolesterooli hulka, mis mõlemad võivad osutuda südamehaiguste riskifaktoriteks. Suurtele fruktoosisõpradele tuletatakse meelde, et nende igapäevane toit peab mikroelementidest sisaldama piisavalt vaske ja kroomi, vastasel korral tekivad organismis tõsised ainevahetushäired. Puuviljasuhkrust loobuma peavad inimesed, kellel on pärilikel põhjustel fruktoosi ainevahetus rikutud. Selliseid inimesi leidub küll vähe, sest tegemist on haruldaste retsessiivsete mutatsioonidega. Ühel juhul kuhjub ainevahetuses kasutamata jäänud fruktoos verre ja väljub organismist uriini koostises. Teisel juhul kogunevad fruktoosi fosfotühendid maksa ja tekitavad ohtlikke maksarakkude kahjustusi. /Urmas Kokassaare põhjal/
Foorum